Koroona viirus (COVID-19) on pandeemia, see on fakt. Antud nakkushaiguse epideemiline levik on tõsisasi, mis on nüüdseks hõlmanud kogu maailma. See tähendab, et inimesed kes võrdlevad COVID-19 hooajalise gripiga, autoõnnetuste või millegi veel absurdsemaga, ei tea millest nad räägivad.
Gripihooaeg on ennetatav ning selle vastu on ka vaktsiin. Samuti on meil juba statistilised andmed, mistõttu teame millal see tavaliselt ilmneb, kaua kestab ja kuidas käituda. Pandeemia puhul meil ei ole ei vaktsiini, aimu kaua see kesta võib ning varasemalt on olnud pandeemiad ka rohkem surmavad. Lisaks on see jõudnud levida nii kaugelt võrdlemisi kiire ajaga, suuresti tänu rahvaste vabale ülemailmsele liikumisele. Seega igasugune karantiin on hea ja ennetav tegevus, mida rakendatakse kuna on õpitud eelnevate vigade pealt ajaloost. Austagem neid.
Koduse karantiini ajal on kindlasti ka meie treeningvõimalused piiratud kuid ammugi mitte olematud. Treeningu väljanägemus oleneb suuresti kolmest tegurist. Esiteks, kui palju saab liikuda olenevalt olemas olevast ruumist. Teiseks, millised treeningvahendid või mugavalt kasutatavad vabaraskused on käepärast. Kolmandaks, olemas olevatest treening teadmistest. Treeningu alustamisel tuleks alustada just viimasest.
Reeglina trenni pärast tunnevad muret enim just need inimesed, kes on harjunud ka igapäevaselt trenni tegema. Vähem on selliseid inimesi, kes muidu ei ole üldse treeninud aga nüüd koduse karantiini ajal tahaks hakata tegema. Peamiselt sellepärast, et nad ei tea millest nad ilma on jäänud ja ei oska seda ehk ka igatseda. Samas tuleb alati arvestada võimalusega, et treeningu järele isu tekib alles nüüd, kui parasjagu palju aega käepärast on. Sellisel juhul on lähtepositsioon natukene nõrgem ning alustada tuleks varasemast teadmistest või usaldusväärsest lähteallikast, kes jagab tasuta oma alaseid teadmisi.
Inimesed, kellel on treeningalane harjumus sees, omab ilmselt ka mingit aimdust juba mida ta teha saab kodustes tingimustes. Olgu see siis rühmatreeningutest tuletavad harjutused, personaaltreeningutest, omast kogemusest või kunagistest mälestustest kas või keskkooli aegadest. Seega omame esmaseid teadmisi, millest tulenevalt saame teha järeldused teise kahe ülal välja toodud punkti jaoks.Vastus tuleks leida küsimusele: Kui palju ruumi meil harjutuste sooritamiseks vaja on? Kuidas võimalikult efektiivselt neid vähema ala peal sooritada? Näiteks jooksta ja väljaasteid saab teha ka kohapeal. Kas meil on treeningvahendeid vaja, kui jah siis missugused on käepärast ja kuidas saaksin nende treeningvahenditega sooritada liigutusi. Näiteks, et teha kükid oma keharaskusega raskemaks ei pea me alati ilmtingimata raskust peale laadima, vaid saame antud harjutuse võtta üksikasjalikumalt lahti. Kus harjutust sooritatavad tasemed oleksid järgmised:
- Diivanilt püsti tõus ja sinna tagasi istumine
- Kükk oma keharaskusega
- Hästi aeglaselt diivanilt püsti tõus ja sinna tagasi istumine (4-5 sekundit eksentriline ja sama kestvusega kontsentriline tööfaas)
- Hästi aeglaselt kükk oma keharaskusega
- Kükk + mugav vabaraskus (milleks võib olla olemasolev hantel, aga vabalt ka kartulikott, lillepott või muu mugavalt käes hoitav ja optimaalset raskust omav ese)
Sealt edasi saaks juba ühe jalaga küki variatsioonidele minna ja kõiki samu punkte järgida. Ühesõnaga harjutusi ei pea üldse palju olema, tähtsam on et suudame leida väljakutsuva variatsiooni neile. Samuti saame mängida soorituskestvusega näiteks ajaliselt, kordade arvuga või puhkepausidega.
Alati säilib ka võimalus treenida väljas. Hetkel väljas treenimisel tuleks veenduda, et nahapind on ilusti riietega kaetud ja treeningut sooritatakse üksi. Kui me kolime suure seltskonnaga nüüd välja treeninguid tegema, astume me küll jõusaaliga võrreldes kolm sammu edasi aga samas ka kohe ühe tagasi. COVID-19 ei levi küll läbi õhu tead mis pikalt kuid siiski me paratamatult köhatame, aevastame, higistame ja ehk isegi katsume samasid pindu. Ehk võimalus nakatuda treenides kümnekesi või üksi on märkimisväärne.
Meeles tuleb pidada ka inaktiivseid ja psühholoogilisi tegureid, mis tihtilugu võivad hoopis unarusse olla jäetud kuid osutavad progressi jooksul meeletult tähtsaks. Nendeks on uni, eneseareng, toitumine ja positiivsus. Und võiks täiskasvanud inimene saada igas ööpäevas 7-9h. Une võlga ei saa tasuda tagant järele, seega tuleks tekitada endale harjumus mil suudame nii argipäeviti kui ka nädalavahetustel antud aja täis magada. Enesearenguga võiks tegeleda iga inimene, et protsessi kulg oleks nauditav tuleks leida just see enda tassike teed. Milleks võib olla mediteerimine, raamatu lugemine, mingi uue oskuse arendamine jne. Toitumisest ei saa üle ega ümber, seega tuleks võimalikult varakult tekitada hea suhe söögiga. Mõistes selle olulisust, samas aga lubades endale süümepiinadeta elukaaslase imemaitsvat kooki. Ärgem laskem ennast lollitada imedieetidel või sotsiaalmeedia „normidel”. Ning üleüldine positiivsus, osata asju näha heast küljest, mitte omada eelarvamusi või keskenuda negatiivsusele- aitab sul edasi areneda ka kõigis teistes eelpool nimetatud etappides!
